Laenamine tähendab tarbija jaoks kohustuse võtmist pikaks perioodiks. Seetõttu peab oma laenamisotsuse tegemises olema saavutatud kindel veendumus, et uus kohustus on võetud reaalset maksevõimet arvestades.
Kuigi laenuotsuse tegemine põhineb enamikel juhtudel hetkeolukorra hinnangul, tuleks tegelikkuses vaadata ka kaugemasse tulevikku. Üldiselt tõuseb laenude väljastamise osakaal heade aegade saabudes, mil tarbijatel on saavutatud majanduslik stabiilsus ning seega suurenenud julgus võtta endale juurde finantsidega seotud kohustusi.
See tähendab, et enamasti lähtuvad tarbijad laenuotsuse tegemisel majanduse positiivsest prognoosist, kuid tuleks mõelda ka seesugusele olukorrale, kus harjumuspärased sissetulekud ning nende laekumine on ajutiselt või püsivalt piiratud. Sellisteks olukordadeks tasub end ette valmistada ehk omada varuplaani keerulises olukorras toimetulekuks.
Kuidas hinnata oma maksevõimet õigesti?
Maksevõime hindamiseks peab tarbija omama täit ülevaadet oma hetkelisest majanduslikust seisukorrast. On oluline, et oma seniste kohustuste täitmine kõiki sissetulekuid silmas pidades oleks toimunud korrektselt ning uue laenukohustuse võtmine, näiteks tarbimislaenu näol, ei mõjutaks oluliselt senist maksevõimet.
Seega peab tarbija andma ausa ning tegelikkust peegeldava ülevaate oma sissetulekutest ning hetkelisest rahaasjade korraldamisest, et laenufirmal oleks võimalik teha õigetele andmetele tuginev otsus laenu väljastamiseks. Nii kaitseb laenusoovija end maksevõime ülehindamise eest ning ei pane end tahtmatult olukorda, kus tegelik võimekus oma kohustusi täita puudub.
Kui suur võib olla kohustuste osakaal kõikidest väljaminekutest?
Hea tava kohaselt on laenuandjad määranud piiri, mida ületades uute kohustuste võtmist tarbija jaoks võimalikuks ei tehta. Teisisõnu on seatud piir, mille puhul laenuandja hindab tarbija tegelikku maksevõimet laenu saamiseks ebapiisavaks. Kui laenuandja keeldub tarbimislaenu väljastamisel just eelnimetatud põhjusel, siis võib olla kindel, et negatiivne laenuotsus on igati põhjendatud ning üldjuhul ei kuulu selline otsus vaidlustamisele.
Standardne arvestus näeb ette, et kõikide kohustuste osakaal sissetulekutes ei tohiks ületada rohkemat kui 40%. Suurema osakaalu puhul oleks võetud kohustuste täitmine tõenäoliselt keeruline või saaks kannatada tarbija üldine (majanduslik) heaolu. Sellise olukorra tekitamist laenuandja targalt laenamise vaatevinklist lähtuvalt tarbijale aga kindlasti tekitada ei soovi.
Kuidas käituda olukorras, kus võetud laenukohustused kasvavad üle pea?
Kui makseraskuste saabumist on lähitulevikus ette näha või on need juba tekkinud, tuleb viivitamatult ühendust võtta oma laenuandjaga, et koos sobivaid lahendusi olukorra lahendamiseks leida. Kuigi sageli arvatakse, et sellise teabe edastamisega kaasneb negatiivne hinnang ning laenuandja süüdistused, siis tegelikkuses on pilt arvatavast olukorrast hoopis erinev.
Laenuandja hindab kõrgelt laenaja vastutustunnet oma võetud kohustuste täitmisel ning reeglina soosib igati lepinguliste suhete jätkamist. Ajutise leevendusena on võimalik rakendada mitmeid erisuguseid meetmeid, mis teenivad eeskätt tarbija huve keerulistes olukordades toimetulekuks.
Milliseid lahendusi pakub laenuandja välja majanduslikult raskes olukorras oleva tarbija toetamiseks?
Laenuandjate seas levinuim keerulises majanduslikus olukorras toimetuleku toetamise meede on maksepuhkuse pakkumine, mis on võimalik vormistada nii osalise – kui ka täieliku maksepuhkusena.
Tarbija jaoks tähendab see, et laenuandja vabastab tarbija ajutiselt võetud kohustuste täitmisest. Tavapärasel juhul vähendab laenuandja igakuiste laenumaksete suurust, jättes tarbijale võimaluse tasuda kindlaksmääratud ajavahemikus üksnes intressikulu või laenu põhiosa.
Alternatiivina on võimalik kasutada ka maksegraafiku pikendamist, mis võimaldab püsivalt vähendada tagasimaksetele kuluvat rahasummat. Viimasest on abi näiteks sellises olukorras, kus sissetulekute vähenemine kestab pikemat perioodi vältel. Igal juhul on tarbijatel oma laenuandjaga suhtlemine rangelt soovituslik, sest ainult üheskoos on võimalik sobivad lahendused leida.
Mis juhtub siis, kui tarbija on laenumaksega juba hilinenud?
Laenumaksega hilinemine ei ole kindlasti olukord, millest laenaja end heal meelel leida sooviks. Kui selline olukord aga tekib, on kasulik end edasistes protseduurides juhtuvaga kurssi viia. Esmakordsel laenu tagasimaksega hilinemisel piirdub laenuandja enamasti tekstisõnumi või e-kirja kujul oleva meeldetuletuse edastamisega, mõningatel juhtudel toimub meeldetuletus telefonikõnega.
Kui tarbija taolisel kujul edastatud meeldetuletuse peale tasub oma hilinenud makse, ei järgne üksikjuhtumite puhul reeglina muude täiendavate meetmete rakendamist. Juhul kui esmasest meeldetuletusest tarbijale ei piisa, on laenuandjal õigus väljastada korduvaid meeldetuletusi, mis aga vastavalt kindlaksmääratud teenuste hinnakirjale enamasti tasuline on.
Pidevate hilinevate laenumaksete korral on laenufirmad end enamasti kaitsnud lepingus vastava punktiga, mille kohaselt rakendub õigus muuta lepingutingimusi ühepoolselt. Tõsisemate rikkumiste korral (näiteks mitme järjestikuse laenumaksega hilinemisel) on laenuandjal õigus ka lepingu lõpetamiseks, mis tähendab tarbija jaoks kohustust kogu laenanut summa koheseks tasumiseks koos viiviste, intresside ning muude lepingus määratud lisatasudega.
